От Петра к Елизавете: библейская цитата панегирической проповеди в ее отношении к официальной идеологии эпохи
Мария Сморжевских-Смирнова
Тартуский Университет: Диссертация на соискание ученой степени magistrum artium по русской литературе.
Научный руководитель: доктор философии Е.А.Погосян
2003
Ключевые слова: Петр I, панегирик, библия, проповедь, идеология
KOKKUVÕTE
Käesolevas töös vaadeldakse vene ametliku kultuuri kaht arenguetappi – Peeter I valitsemisaja teist poolt (1710–1720) ja Jelizaveta valitsemisaja algust (1741–1742). Nendel kahel perioodil oli kiriklik kõne ehk jutlus õukonnakultuuri tähtsaks osaks ning vahetult kaasatud ametliku ideoloogia loomisse. Noil aastail ei olnud jutlus suunatud mitte ainult kirikliku, vaid ka ilmaliku elu sündmustele, nagu seda olid Peeter I võit Põhjasõjas Poltaava all või Jelizaveta kroonimine.
Selliste teoste, nagu jutlused sõja ja kroonimise teemadel, näitel püüdsime välja selgitada seaduspärasusi, mis tegid nonde aegade kirikujutlustest ideoloogilise žanri. Uurisime kahe autori – Theophanos Prokopovitši (Peeter I peaideoloog-jutlustaja) ning Ambrosius Juškevitši (Sinodi esimehe ja Jelizaveta valitsuse algusaja juhtiva jutlustaja) – jutlusi.
Nimetatud autorite teoste analüüs näitas, et jutlustajad kasutasid erilisel moel piibli- ja liturgilisi tsitaate. Kui varasemate aegade jutlustes oli sellistel tsitaatidel alati üksnes retooriline või didaktiline funktsioon (mis on oma sisult illustreerivad), siis nüüd omandavad tsitaadid uue – ideoloogilise funktsiooni. Nüüd aktualiseerib tsitaat piibli allteksti tervikuna ning autori eesmärgiks on luua kontseptsioon jumalikust ettenägemisest, mis monarhi tegevuse läbi rakendub. Autor kasutab seega tsitaati nõnda, et hetkesündmus, millele jutlus on pühendatud, sobitub Püha (piibli) ajaloo sündmuste ritta. Sellele vastavalt kasutatakse ka jutluse poeetikat teksti ideoloogiast tulenevalt, kus idee määrab temaatika, poeetika (tsitaatide kasutamine ja valik) ning ideaalse kuulaja kuju. Nii nagu jutluse ideaalne kuulaja mõtestab tsitaadi ja on võimeline seda adekvaatselt tõlgendama, peab ka ideaalne alam monarhi tegevuses nägema jumalikku tahet.
Töös näitasime ka, kuidas jutluse ja piiblist võetud tsitaadi abil kehastub jumaliku tahte kontseptsioon kõige erinevamate žanride teostes, nagu seda on jumalateenistus Poltaava võidu puhul, poliitiline traktaat Põhjasõja põhjustest, panegüüriline luule.
Kogu 18. sajandi kestel jäi jumaliku tahte kontseptsioon ametliku kultuuri keskseks osaks. Uurimuses näitasime, et oma algse kuju ja selgelt ideoloogilise funktsiooni omandab see eelkõige jutluse žanris perioodil, mil Venemaal luuakse uut impeeriumimeelset ideoloogiat.
