KOKKUVÕTE

Doktoriväitekirja objektiks on peaaegu uurimata teema – vallutatud võõraste maade ideoloogia kujundamine Peeter I ajastul, täpsemalt Baltimaade vallutamise ideoloogia Põhjasõja käigus.

Väitekirjas vaadeldakse selliseid unikaalseid 1702.–1720. a kirikupanegüürilisi teoseid, mis on pühendatud Põhjasõja sündmustele, nagu kirikujutlused ja jumalateenistusraamatud, samuti sakraalse visuaalkultuuri teosed. Väitekirja erinevates osades uuritakse Tallinna 18. saj. alguse sakraalset kultuuri, barokiajastu ikoonimaali- ja arhitektuurimälestisi, mille loomine oli tihedalt seotud nii usukinnitamise kui ka Põhjasõja-aegse ning Karl XII ja Peeter I impeeriumi ideoloogiaga Baltimaades. Kõik mainitud mälestised ei ole kirikukunsti tüüpilised näited, sest peale sakraalse sümboolika väljendatakse embleemide ja sümbolite keeles ka üldisi riigipoliitilisi sõnumeid ning konkreetseid ajaloosündmusi.

Põhjasõja võidud muutuvad Peeter I riikliku ideoloogia teenistuses olevas panegüürilises kultuuris eriliseks tähendusterohkeks kirjeldamise objektiks. Iga vallutatud linn on nendes teostes tunnistus sellest, kuidas valitseja, kellele linn nüüd kuulub, kujundab oma vallutaja, „vabastaja“ või „valgustaja“ kuvandit. Mida olulisem on linn Peeter I jaoks, seda keerulisemalt väljendub see kujund linna vallutamisele pühendatud panegüürilistes teostes.

Põhjasõja esimeste aastate vallutused (Ingerimaa kindlused, Tartu, Narva) omavad panegüürilises kultuuris „tagastatud“ „esiisade maade“ territooriumite staatust. Seevastu alates 1710. a sõjavõitude tulemusena liidetud uued Baltimaade alad on kirikupanegüürikas esitatud piibellikes kategooriates kui „tõotatud maa“. Sellest ajast alates tõuseb еsiplaanile „keiserlik“ müüt valitsejast – oma maade laiendajast, Moosesest, kes viib oma rahva läbi kõrbe Jordani äärde „tõotatud maale“.

Need linnad, mis vallutati Peeter I poolt Põhjasõja käigus pärast Poltaavat, olid tsaari jaoks väga erilise tähtsusega. Vastavalt ametlikule retoorikale, oli see oma „isamaa“ piiridest väljaastumine. Selle hetkeni „võitis“ tsaar muistseid vene linnu oma valduste koosseisu „tagasi“. Keskset rolli ideoloogia ehitamisel mängisid siin sakraalsete objektide „imelise saamise“ süžeed. Objektid, mis olid varjul nendes linnades, säilitasid õigeusu lätet ning olid tulevase vabastamise tagatiseks. Peale Poltaavat ei „võitnud“ tsaar enam „tagasi“ vene linnu, vastupidi, ta võitis juurde uut, vaenulikku maad, ning panegüürilises kultuuris tekkis terve rida nende linnadega seotud mütoloogilisi süžeid. Riiat esitati kui pruuti, kes ootab oma tõelist peigmeest, ehk Peeter Esimest, Tallinn omakorda jätkas pulmade temaatikat ning seda kirjeldati 1710. aastal kui Vaga Neitsit, kui taevalikku Jeruusalemma, mis astub taevast oma peigmehele vastu.

Tähtis on see, et need süžeed ei ole rajatud ainult tuntud arhetüüpseile näidetele (linna vallutamine – neitsi võitmine), vaid sisaldavad ka väga konkreetseid fakte Baltimaade pealinnade vallutamise kohta, samuti Peeter I eraelu asjaolusid. Peeter I jaoks oli Baltimaade vallutamine alati seotud Katariina „võitmisega“, kes oli alguses tema vang, siis naine, kes sünnitas tsaarile üksteist last ning oli kuulutatud Venemaa tsaarinnaks, edaspidi ka keisrinnaks.

„Katariina võitmine – Baltimaade võitmine“ – see on süžee, mis tekib alguses Peetri kirjavahetuses, siis aga muutub üheks ametlikuks „mütoloogiliseks“ süžeeks Baltimaade vallutamise ideoloogia rajamisel. Siis, kui Eestimaa ja Liivimaa olid lõplikult vallutatud, püüdis Peeter teha kõik selleks, et rõhutada Katariina seost nende uute aladega.

Alates 1710. aastate esimesest poolest muutuvad Tallinn ja selle ümbrused tsaari jaoks oluliseks sõjasadamaks. Siinmail tekitatakse Peeter I poolt eriline sümboolne ruum, kus Katariinat on esitatud kui nende maade pärusomanikku, samuti kui nende maade kaitsjat. Nimetatud protsessis mängisid suurt rolli erinevat laadi kirikukunsti teosed: nii tekib tsaarinna Katariina kuju unikaalsel vapiikoonil, mis on loodud Tallinnas aastal 1711, samuti ikonostaasi keskel, mis on ehitatud 1718–1720. a Peetri ajastu silmapaistva arhitekti Ivan Zarudnõi poolt Tallinna Issandamuutmise kiriku jaoks.

Vaatamata üksikute süžeede ja teemade evolutsioonile kujundavad ehk ehitavad kirikupanegüürikad üles üldist vallutamiste „ülima“ („jumaliku“) olemuse kontseptsiooni, ning see kontseptsioon mõjutab otseselt Peeter I poliitikat Baltimaades. Aastast 1704 algab siin luteri kirikute ümberpühitsemine õigeusu kirikuteks ning kirikliku kunsti abil kujundatakse uus sakraalne ruum. Kirikute kujundamiseks mõeldud sakraalne kunst ei oma analooge õigeusu kultuuris, täidab panegüürilist funktsiooni ning astub keerulisse konfessionaalsesse dialoogi vallutatud territooriumite elanikega.

Kuna Põhjasõja kirikupanegüürika kompleksne uurimine ei ole võimalik ilma tolle aja ajaloolise ja üldise panegüürilise konteksti kaasamiseta, analüüsitakse töös ka Peeter I dokumente ja kirjavahetust, ilutulestike, triumfikaarte ja mälestusmedalite süžeid. Selline lähenemine võimaldab rekonstrueerida vallutuste ideoloogiat, kirjeldada selle erinevaid mudeleid – žanr, retoorika, emblemaatika, samuti jälgida ideoloogiliste süžeede evolutsiooni esimestest vallutamistest kuni sõja lõpuni.